28. märts

25. märts oli maarjapäev, ka paastumaarjapäev, punamaarjapäev, kapsamaarjapäev

Meie teeme punase linnu eri materjalidest, laulame kevade laule ja linnupetteks võtame Pireti enda küpsetatud leiba!

Bertas, Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis on kirjas nii: Üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mille juures on olulisemad järgmised jooned ja nimetused: kevade alguspäev, naistepüha, ebaõnne metsiku viimise jm kommetega tõrjumine, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha.

Külla minnes tuli puna kaasa võtta.

19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas. Kui karjus oli juba peres olemas, tuli sellele pakkuda paremaid roogi.

Metsiku (õlest mees- või naisnukk, mõnedel teadetel tehti see eri aastail erinevast soost) metsa viimine on üks olulisemaid vanu tavasid, mis pikemalt säilis Läänemaal ja oli seotud rohkem vastlapäeva ja jõulude lõppu tähistavate pühadega. Sel puhul valmistati salaja õlenukk, mis viidi piduliku protsessiooniga metsa või vähemalt oma küla piiridest välja. 20. sajandi lõpukümnendeil oli sellel oma naljatlev funktsioon mitmesuguste seltside ja kogukondade üritustel.

Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Olulised oli mitmed maagilise taustaga kombed ja riitused: põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas mõjukuse ka järgmistele koormatele, põllu viljakuse ja kahjurite vähesuse), liigutati viljaseemet, kiiguti rehe all viljaõnne.

Kapsamaagia. Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.
Linnulaastud

Söödi seajalgu ja anti kondid sigadele. Kondid võidi viia ka põllule või metsa sõltuvalt sellest, kus taheti ja loodeti suvel sigu püsivat. Sellised maagilised tavad olid 19. ja 20. sajandil tuntud eeskätt Lääne-Eestis ja saartel. Seajalakonte on viidud ka pööningule või laka peale - taas lootusega toetada sigade kasvu ja edenemist.

Rituaalsed toidud

Maarjapuna (punaseks värvitud õlu, viin, vein, mahl), punased marjad. Ülepannikoogid. Karask. Ida- ja Kagu-Eestis kuivatatud kala ja haug.

Loodus

Kariloomi loodeti saata lühikeseks ajakski välja, mistõttu paljud teated kõnelevad kanadele ja sigadele võtme andmisest; hobusest, kes end nahasuurusel maalapil ära toidab jm. Karu tuleb pesast välja, ronk ristib poegi, vares hakkab pesa ehitama - kinnitavad vanad uskumused. Saabuvad esimesed rändlinnud, mistõttu hommikuti tuleb võtta linnupetet (toidusuutäis), et sa ei hakkaks kuivama ega eksiks ära. Ka muidu tuli olla ettevaatlik, sest saabuvad rändlinnud usuti endaga toovat haigusi, tedretähti, kuresaapaid jm.

Ilmastikuendeid on erakordselt palju, enamasti ennustati selle päeva järgi kevadisi ilmu.

Metsik (maakuningas)

Metsiku tegemist on dokumenteeritud 17.-18. sajandi vahetusest 20. sajandi alguseni kui talupoegade ebajumalateenistust. Talupoegade kombe valmistada sügis-talvistel kalendritähtpäevadel õlgedest inimesekuju ning kanda see protsessiooni korras oma küla maadelt ära leiame vanadest kirjalikest allikatest nagu kirikuvisitatsioonide ja kirikukohtu protokollidest ning pastorite vastustest paganlike kooskäimiste kohta. Värvikad kirjeldused metsiku kohta on pärit Lääne-Eesti rannikult. 1680. aastal on kirja pandud ka kaks regivärsilist rahvalaulu, teine neist lõik metsiku tegemist saatnud laulust, mis on seni esimene teadaolev eesti regivärsilise laulu katke.

Metsiku tegemisega taotleti õnne põlluharimisel ja kalapüügil, karja ning kogu maa kaitset. Ühes kujuga kantakse õnnetused omalt maalt mujale. Toiminguid hoiti salajas. Varasemate teadete kohaselt viidi metsik välja kolmekuningapäeval või jõulutsükli lõppedes, ka vastlapäeval. Maarjapäeval metsiku viimise kohta on teada üksnes Fr. R. Kreutzwaldi kommentaar. On veel üksikteateid enne karjalaskmist (enne 1. aprilli) valmistatud õlekuju kohta.

Metsikut on seostatud kuradiga, nimetus tähistab ka teiseusulist. Metsikut on tõlgendatud kui ohvrit metshaldjale või metshaldja kehastust. Maakuninga nimetuse tõttu on teda aga seostatud ka maahaldja ja viljakusega.

Kiikumine

Kiikumine oli vanasti seotud viljakasvu, loomaõnne ja tervise maagiaga. Varakevadistel tähtpäevadel kiiguti rehe all, hiljem ka laudas või laudalävel, eesmärgiks loomaõnn. Väljas kiikumine algas lihavõttepäevast, mille juurde kuulus vanasti ka esimene and kiigele (kindad, vöö). Kiiguti üldiselt jaanipäevani. Enamasti püstitati suur külakiik mäe otsa (sageli kunagisele linnamäele), vabale platsile, hiljem ka mõne talu maadele. Ühiskiikede kõrval oli 19. sajandil tavaline, et kiik püstitati päriseksostetud talu maadele ja seal kiikusid teenijad ja noorem rahvas.

Lastele tehti väiksemaid lauast kiikesid, noored ja lapsed hüppasid lauda.

Valmivad tuhkapoisid.............või siis kamapoisid?

Elagu hernesupp!!!!

Üks muidu muhe mees.

Täpiloomad.

Ja siin ka lubatud pildid!!!! Fotokas andis lõpuks kätte teised!

17. märts - käädripäev

14. märts on emakeelepäev, kuid kuna meie ringi lapsed on sõnamängudeks veel liiga väikesed, siis võtame ette järgmise eesti rahvakalendri tähtpäeva - käädripäeva. Laulame ärkavatest ussikestest ja putukatest. Hõbepaberist kärtsutame kokku ühe sädeleva ussikuninga, ning kui aega jätkub, värvime ka paberil üht ussikuningat ja kaunistame ta kuldse krooni ja kuldsete triipudega.

Eesti rahvakalender ütleb selle päeva kohta järgmist:

Käädripäev (käändrepäev, kärdlapäev, käärdlipäev), ka ussiliikumise päev

Tähistati Lätiga kokkupuutealal Lõuna-Eestis, kus ta asendab sealkandis tundmatut madisepäeva. Kirikukalendris on see püha Gertrudi surmapäev. Väga oluline oli käädripäeval usside ja putukate tõrjumine, milleks tuli lõnga kerida (ussid on keras).

Karu keerab end käpuli, putukatel ja ussidel tuleb elu sisse, siga hakkab end ise toitma.

Üks jutt ka ussikuningast (mis meenutab seda, et kevaditi tuleb ussidega ikka ettevaatlik olla)

USSIKUNINGAS

Väga ammustel aegadel oli Lehtse raba täiesti puutumata metsik soo, kus elutses väga palju usse. Inimesed kartsid rabas käia, sest roomajaid oli igasuguseid: halle, musti, sikksakkiga seljal, isegi pruune ning vaskkarva. Selle usside rohkuse pärast hakati Lehtse raba kutsuma Ussisooks.

Suvel, kui naised käisid rabas marjul, et oma perele korjata lisatoitu marjade näol, nägid nad alati usse, kes lamasid tihti mätastel kerra tõmbunult. Kui keegi lähenes, tõmbas roomaja pea alla ja kadus sisistades mätaste või pohlavarte vahele. Alati oli naistel hirm neile peale astuda. Et seda ei juhtuks, olid naistel kepid käes. Keppidega kombati oma jalge ees ning ussid, kes on väga vibratsioonitundlikud, taandusid.

Kord südasuvel olid naised oma korvidega jälle rabas, et marju korjata. Päev oli väga palav. Päike paistis otse pealaele, õhk oli täis sookailude vänget aroomi. Seekord nägid naised tõeliselt palju usse, kes kadusid kohe, kui marjulised oma keppidega pohlavarsi liigutasid. Tahe söögipoolist korjata oli suur, marjad olid punased ja mahlased. Tasakesi jutustades ja marju korjates lähenesid naised ühele suurele mättale ja jäid tardunult seisma, kui nägid suurt tumedat ussi, kes sisises ähvardavalt. Sel oli seljal must sikksakk, uhkelt püsti oleval peal aga säras kullavärvi kroon. Kui naised oma ehmatusest ja hirmust peaaegu üle said, tormasid nad tulistjalu kodu poole. Polnud neil enam aega vaadata, kas jalge ees on usse või mitte. Jõuti koju ilma, et oleks salvata saadud.

Juhtus nii mõnigi kord, et marjalised kuldse krooniga ussi olevat näinud. Arvati, et tegu on ussikuningaga. Alati, kui teda nähti, järgnes sellele päevale äikesevihm. Inimesed rääkisid, et ussikuningas tuleb välja alati enne äikest, ta ennustab seda.