17. märts - käädripäev

14. märts on emakeelepäev, kuid kuna meie ringi lapsed on sõnamängudeks veel liiga väikesed, siis võtame ette järgmise eesti rahvakalendri tähtpäeva - käädripäeva. Laulame ärkavatest ussikestest ja putukatest. Hõbepaberist kärtsutame kokku ühe sädeleva ussikuninga, ning kui aega jätkub, värvime ka paberil üht ussikuningat ja kaunistame ta kuldse krooni ja kuldsete triipudega.

Eesti rahvakalender ütleb selle päeva kohta järgmist:

Käädripäev (käändrepäev, kärdlapäev, käärdlipäev), ka ussiliikumise päev

Tähistati Lätiga kokkupuutealal Lõuna-Eestis, kus ta asendab sealkandis tundmatut madisepäeva. Kirikukalendris on see püha Gertrudi surmapäev. Väga oluline oli käädripäeval usside ja putukate tõrjumine, milleks tuli lõnga kerida (ussid on keras).

Karu keerab end käpuli, putukatel ja ussidel tuleb elu sisse, siga hakkab end ise toitma.

Üks jutt ka ussikuningast (mis meenutab seda, et kevaditi tuleb ussidega ikka ettevaatlik olla)

USSIKUNINGAS

Väga ammustel aegadel oli Lehtse raba täiesti puutumata metsik soo, kus elutses väga palju usse. Inimesed kartsid rabas käia, sest roomajaid oli igasuguseid: halle, musti, sikksakkiga seljal, isegi pruune ning vaskkarva. Selle usside rohkuse pärast hakati Lehtse raba kutsuma Ussisooks.

Suvel, kui naised käisid rabas marjul, et oma perele korjata lisatoitu marjade näol, nägid nad alati usse, kes lamasid tihti mätastel kerra tõmbunult. Kui keegi lähenes, tõmbas roomaja pea alla ja kadus sisistades mätaste või pohlavarte vahele. Alati oli naistel hirm neile peale astuda. Et seda ei juhtuks, olid naistel kepid käes. Keppidega kombati oma jalge ees ning ussid, kes on väga vibratsioonitundlikud, taandusid.

Kord südasuvel olid naised oma korvidega jälle rabas, et marju korjata. Päev oli väga palav. Päike paistis otse pealaele, õhk oli täis sookailude vänget aroomi. Seekord nägid naised tõeliselt palju usse, kes kadusid kohe, kui marjulised oma keppidega pohlavarsi liigutasid. Tahe söögipoolist korjata oli suur, marjad olid punased ja mahlased. Tasakesi jutustades ja marju korjates lähenesid naised ühele suurele mättale ja jäid tardunult seisma, kui nägid suurt tumedat ussi, kes sisises ähvardavalt. Sel oli seljal must sikksakk, uhkelt püsti oleval peal aga säras kullavärvi kroon. Kui naised oma ehmatusest ja hirmust peaaegu üle said, tormasid nad tulistjalu kodu poole. Polnud neil enam aega vaadata, kas jalge ees on usse või mitte. Jõuti koju ilma, et oleks salvata saadud.

Juhtus nii mõnigi kord, et marjalised kuldse krooniga ussi olevat näinud. Arvati, et tegu on ussikuningaga. Alati, kui teda nähti, järgnes sellele päevale äikesevihm. Inimesed rääkisid, et ussikuningas tuleb välja alati enne äikest, ta ennustab seda.