Tuhkapäev

28. veebruari tunni teemaks on tuhkapäev. Õige päev oli 25. veebruar. Meie joonistame kahte moodi tuhkapoissi- või tüdrukut: esiteks söega ja teiseks kliistriga, millele veel nö tuhka (kama) pähe raputame. Tagantjärele ka natuke selle päeva kommetest:

Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.

Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.

Saaremaal viidi teistele uste taha kärbseid või jahvatati putukaid, mis olid rohkem madisepäeva kombed.

Toidud

Kõiki selle päeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane.

Valmistati tuhakakk, tuhapull, tuhavatsk ehk -leib - tegelikult üsna harilik leib; tehti karaskit ja saiakesi. Tavalisim oli odrakaraski ja odrakuklite küpsetamine. Mulgimaal ja mujalgi on küpsetatud lihaga kakke ja karaskit. Mõnel pool hoiti üks küpsetatud kakkudest karjalaskmispäevaks ja jagati siis loomadele.

Tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid olid tuhkapäeva tüüpilisemaid roogasid.

Keedeti tuhapuder ehk jahu-, harvem tangupuder.

Tuhkapoiss, tuhkapuss, tuhatüdruk

Poisiks või tüdrukuks riietatud nukk. Söega joonistatud silmade ja suuga pea oli riidest või kaalikast, kuhu olid silmad ja suu sisse lõigatud. Tuhapoiss viidi salaja teise pere ukse taha, akna alla või visati üle läve tuppa. Tuhapoiss tuli võimalikult kiiresti edasi järgmisse perre viia. Tähtis oli see enne päikeseloojangut oma perest eemale toimetada. Hädaga on kuju viidud metsa ja seotud puu otsa (vrd metsiku ja kada ajamise kombega) või hävitatud. Kelle peresse tuhapoiss kogemata jäi, see sattus pilkealuseks; uskumuse järgi jäigi pere sel aastal mustaks ja laisaks.

19. sajandi lõpul ja 20. alguses kujunes tuhapoisist noorte nali. Nii võidi tuhatüdruk või -poiss, kaasas kosjakiri, viia pruudiks või peiuks mõnda teise peresse. Ka on tuhapoissi kantud nädalapäevad perest perre ja siis minema visatud.

Laisknaine

Lääne-Eestis ja saartel tuntud personifikatsioon. Usuti, et laisknaine liigub tuhkapäeva õhtul ringi ja vaatab akendest sisse. Kellel põleb toas tuli ja kes teeb tööd, sellele ta viskab töökoti selga - aasta jooksul tuleb töid aina juurde ja nendega on võimatu hakkama saada.