Soovin kõikidele sigrimigrilastele kaunist ja viljakat suve. Nautige soojust ja värskust. Kasvage, kosuge ja saage tublimaks.
Piret
8.5.09
Kevad, hurraa!!!!
Söömine on ainuke töö mis toidab.
VIimane tund ehk maiustuskarpide tegemine.
Kevdlillede tund.
Häbelik noormees on lille taha peitu pugenud.
Ja siin on see mis välja tuli.
Kartulitrükk.
17.4.09
18. aprilli tund - kevadlilled
18. aprilli tunnis teeme värvilisi kevadlilli - tulpe, nartsisse ja rohelisi lehti.
Laulud ka kevadlilledest.
Laulud ka kevadlilledest.
12.4.09
4.aprilli tunnis tegime maske
Maskid kukkusid välja nii, et palju tuli jänesemaske - lihavõtetele mõeldes - ning sekka mõned rebasemaskid ka.
7.4.09
11.aprillil tundi pole!
See ongi sõnum. Pühad on pikad ja kindlasti sõidavad paljud maale, seetõttu jätame selle laupäeva vahele. Üks soovitus munade värvimiseks: korjake loodusest eri taimi ja pange neid märjale munale peale, muna mähkige lapi sisse ja keetke hea jupp aega.
Kasutada võiks ka kuivatatud taimedest teesid: raudrohtu, saialille, nurmenukku. Aga ka rohelist teed, rooibosi, musta teed. Kui veel sibulakoori ka natuke juurde panna, peaksid tulema ilusad õrna tooniga kevadised munad.
Pildil on muna, mis on värvitud sibulakoorte, kuivatatud saialille ja nurmenukuga. Viimane andis tugeva tooniga erkkollased laigud munale.
27.3.09
28. märts
25. märts oli maarjapäev, ka paastumaarjapäev, punamaarjapäev, kapsamaarjapäev
Meie teeme punase linnu eri materjalidest, laulame kevade laule ja linnupetteks võtame Pireti enda küpsetatud leiba!
Bertas, Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis on kirjas nii: Üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mille juures on olulisemad järgmised jooned ja nimetused: kevade alguspäev, naistepüha, ebaõnne metsiku viimise jm kommetega tõrjumine, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha.
Külla minnes tuli puna kaasa võtta.
19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas. Kui karjus oli juba peres olemas, tuli sellele pakkuda paremaid roogi.
Metsiku (õlest mees- või naisnukk, mõnedel teadetel tehti see eri aastail erinevast soost) metsa viimine on üks olulisemaid vanu tavasid, mis pikemalt säilis Läänemaal ja oli seotud rohkem vastlapäeva ja jõulude lõppu tähistavate pühadega. Sel puhul valmistati salaja õlenukk, mis viidi piduliku protsessiooniga metsa või vähemalt oma küla piiridest välja. 20. sajandi lõpukümnendeil oli sellel oma naljatlev funktsioon mitmesuguste seltside ja kogukondade üritustel.
Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Olulised oli mitmed maagilise taustaga kombed ja riitused: põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas mõjukuse ka järgmistele koormatele, põllu viljakuse ja kahjurite vähesuse), liigutati viljaseemet, kiiguti rehe all viljaõnne.
Kapsamaagia. Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.
Linnulaastud
Söödi seajalgu ja anti kondid sigadele. Kondid võidi viia ka põllule või metsa sõltuvalt sellest, kus taheti ja loodeti suvel sigu püsivat. Sellised maagilised tavad olid 19. ja 20. sajandil tuntud eeskätt Lääne-Eestis ja saartel. Seajalakonte on viidud ka pööningule või laka peale - taas lootusega toetada sigade kasvu ja edenemist.
Rituaalsed toidud
Maarjapuna (punaseks värvitud õlu, viin, vein, mahl), punased marjad. Ülepannikoogid. Karask. Ida- ja Kagu-Eestis kuivatatud kala ja haug.
Loodus
Kariloomi loodeti saata lühikeseks ajakski välja, mistõttu paljud teated kõnelevad kanadele ja sigadele võtme andmisest; hobusest, kes end nahasuurusel maalapil ära toidab jm. Karu tuleb pesast välja, ronk ristib poegi, vares hakkab pesa ehitama - kinnitavad vanad uskumused. Saabuvad esimesed rändlinnud, mistõttu hommikuti tuleb võtta linnupetet (toidusuutäis), et sa ei hakkaks kuivama ega eksiks ära. Ka muidu tuli olla ettevaatlik, sest saabuvad rändlinnud usuti endaga toovat haigusi, tedretähti, kuresaapaid jm.
Ilmastikuendeid on erakordselt palju, enamasti ennustati selle päeva järgi kevadisi ilmu.
Metsik (maakuningas)
Metsiku tegemist on dokumenteeritud 17.-18. sajandi vahetusest 20. sajandi alguseni kui talupoegade ebajumalateenistust. Talupoegade kombe valmistada sügis-talvistel kalendritähtpäevadel õlgedest inimesekuju ning kanda see protsessiooni korras oma küla maadelt ära leiame vanadest kirjalikest allikatest nagu kirikuvisitatsioonide ja kirikukohtu protokollidest ning pastorite vastustest paganlike kooskäimiste kohta. Värvikad kirjeldused metsiku kohta on pärit Lääne-Eesti rannikult. 1680. aastal on kirja pandud ka kaks regivärsilist rahvalaulu, teine neist lõik metsiku tegemist saatnud laulust, mis on seni esimene teadaolev eesti regivärsilise laulu katke.
Metsiku tegemisega taotleti õnne põlluharimisel ja kalapüügil, karja ning kogu maa kaitset. Ühes kujuga kantakse õnnetused omalt maalt mujale. Toiminguid hoiti salajas. Varasemate teadete kohaselt viidi metsik välja kolmekuningapäeval või jõulutsükli lõppedes, ka vastlapäeval. Maarjapäeval metsiku viimise kohta on teada üksnes Fr. R. Kreutzwaldi kommentaar. On veel üksikteateid enne karjalaskmist (enne 1. aprilli) valmistatud õlekuju kohta.
Metsikut on seostatud kuradiga, nimetus tähistab ka teiseusulist. Metsikut on tõlgendatud kui ohvrit metshaldjale või metshaldja kehastust. Maakuninga nimetuse tõttu on teda aga seostatud ka maahaldja ja viljakusega.
Kiikumine
Kiikumine oli vanasti seotud viljakasvu, loomaõnne ja tervise maagiaga. Varakevadistel tähtpäevadel kiiguti rehe all, hiljem ka laudas või laudalävel, eesmärgiks loomaõnn. Väljas kiikumine algas lihavõttepäevast, mille juurde kuulus vanasti ka esimene and kiigele (kindad, vöö). Kiiguti üldiselt jaanipäevani. Enamasti püstitati suur külakiik mäe otsa (sageli kunagisele linnamäele), vabale platsile, hiljem ka mõne talu maadele. Ühiskiikede kõrval oli 19. sajandil tavaline, et kiik püstitati päriseksostetud talu maadele ja seal kiikusid teenijad ja noorem rahvas.
Lastele tehti väiksemaid lauast kiikesid, noored ja lapsed hüppasid lauda.
Meie teeme punase linnu eri materjalidest, laulame kevade laule ja linnupetteks võtame Pireti enda küpsetatud leiba!
Bertas, Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis on kirjas nii: Üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mille juures on olulisemad järgmised jooned ja nimetused: kevade alguspäev, naistepüha, ebaõnne metsiku viimise jm kommetega tõrjumine, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha.
Külla minnes tuli puna kaasa võtta.
19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas. Kui karjus oli juba peres olemas, tuli sellele pakkuda paremaid roogi.
Metsiku (õlest mees- või naisnukk, mõnedel teadetel tehti see eri aastail erinevast soost) metsa viimine on üks olulisemaid vanu tavasid, mis pikemalt säilis Läänemaal ja oli seotud rohkem vastlapäeva ja jõulude lõppu tähistavate pühadega. Sel puhul valmistati salaja õlenukk, mis viidi piduliku protsessiooniga metsa või vähemalt oma küla piiridest välja. 20. sajandi lõpukümnendeil oli sellel oma naljatlev funktsioon mitmesuguste seltside ja kogukondade üritustel.
Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Olulised oli mitmed maagilise taustaga kombed ja riitused: põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas mõjukuse ka järgmistele koormatele, põllu viljakuse ja kahjurite vähesuse), liigutati viljaseemet, kiiguti rehe all viljaõnne.
Kapsamaagia. Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.
Linnulaastud
Söödi seajalgu ja anti kondid sigadele. Kondid võidi viia ka põllule või metsa sõltuvalt sellest, kus taheti ja loodeti suvel sigu püsivat. Sellised maagilised tavad olid 19. ja 20. sajandil tuntud eeskätt Lääne-Eestis ja saartel. Seajalakonte on viidud ka pööningule või laka peale - taas lootusega toetada sigade kasvu ja edenemist.
Rituaalsed toidud
Maarjapuna (punaseks värvitud õlu, viin, vein, mahl), punased marjad. Ülepannikoogid. Karask. Ida- ja Kagu-Eestis kuivatatud kala ja haug.
Loodus
Kariloomi loodeti saata lühikeseks ajakski välja, mistõttu paljud teated kõnelevad kanadele ja sigadele võtme andmisest; hobusest, kes end nahasuurusel maalapil ära toidab jm. Karu tuleb pesast välja, ronk ristib poegi, vares hakkab pesa ehitama - kinnitavad vanad uskumused. Saabuvad esimesed rändlinnud, mistõttu hommikuti tuleb võtta linnupetet (toidusuutäis), et sa ei hakkaks kuivama ega eksiks ära. Ka muidu tuli olla ettevaatlik, sest saabuvad rändlinnud usuti endaga toovat haigusi, tedretähti, kuresaapaid jm.
Ilmastikuendeid on erakordselt palju, enamasti ennustati selle päeva järgi kevadisi ilmu.
Metsik (maakuningas)
Metsiku tegemist on dokumenteeritud 17.-18. sajandi vahetusest 20. sajandi alguseni kui talupoegade ebajumalateenistust. Talupoegade kombe valmistada sügis-talvistel kalendritähtpäevadel õlgedest inimesekuju ning kanda see protsessiooni korras oma küla maadelt ära leiame vanadest kirjalikest allikatest nagu kirikuvisitatsioonide ja kirikukohtu protokollidest ning pastorite vastustest paganlike kooskäimiste kohta. Värvikad kirjeldused metsiku kohta on pärit Lääne-Eesti rannikult. 1680. aastal on kirja pandud ka kaks regivärsilist rahvalaulu, teine neist lõik metsiku tegemist saatnud laulust, mis on seni esimene teadaolev eesti regivärsilise laulu katke.
Metsiku tegemisega taotleti õnne põlluharimisel ja kalapüügil, karja ning kogu maa kaitset. Ühes kujuga kantakse õnnetused omalt maalt mujale. Toiminguid hoiti salajas. Varasemate teadete kohaselt viidi metsik välja kolmekuningapäeval või jõulutsükli lõppedes, ka vastlapäeval. Maarjapäeval metsiku viimise kohta on teada üksnes Fr. R. Kreutzwaldi kommentaar. On veel üksikteateid enne karjalaskmist (enne 1. aprilli) valmistatud õlekuju kohta.
Metsikut on seostatud kuradiga, nimetus tähistab ka teiseusulist. Metsikut on tõlgendatud kui ohvrit metshaldjale või metshaldja kehastust. Maakuninga nimetuse tõttu on teda aga seostatud ka maahaldja ja viljakusega.
Kiikumine
Kiikumine oli vanasti seotud viljakasvu, loomaõnne ja tervise maagiaga. Varakevadistel tähtpäevadel kiiguti rehe all, hiljem ka laudas või laudalävel, eesmärgiks loomaõnn. Väljas kiikumine algas lihavõttepäevast, mille juurde kuulus vanasti ka esimene and kiigele (kindad, vöö). Kiiguti üldiselt jaanipäevani. Enamasti püstitati suur külakiik mäe otsa (sageli kunagisele linnamäele), vabale platsile, hiljem ka mõne talu maadele. Ühiskiikede kõrval oli 19. sajandil tavaline, et kiik püstitati päriseksostetud talu maadele ja seal kiikusid teenijad ja noorem rahvas.
Lastele tehti väiksemaid lauast kiikesid, noored ja lapsed hüppasid lauda.
26.3.09
11.3.09
17. märts - käädripäev
14. märts on emakeelepäev, kuid kuna meie ringi lapsed on sõnamängudeks veel liiga väikesed, siis võtame ette järgmise eesti rahvakalendri tähtpäeva - käädripäeva. Laulame ärkavatest ussikestest ja putukatest. Hõbepaberist kärtsutame kokku ühe sädeleva ussikuninga, ning kui aega jätkub, värvime ka paberil üht ussikuningat ja kaunistame ta kuldse krooni ja kuldsete triipudega.
Eesti rahvakalender ütleb selle päeva kohta järgmist:
Käädripäev (käändrepäev, kärdlapäev, käärdlipäev), ka ussiliikumise päev
Tähistati Lätiga kokkupuutealal Lõuna-Eestis, kus ta asendab sealkandis tundmatut madisepäeva. Kirikukalendris on see püha Gertrudi surmapäev. Väga oluline oli käädripäeval usside ja putukate tõrjumine, milleks tuli lõnga kerida (ussid on keras).
Karu keerab end käpuli, putukatel ja ussidel tuleb elu sisse, siga hakkab end ise toitma.
Üks jutt ka ussikuningast (mis meenutab seda, et kevaditi tuleb ussidega ikka ettevaatlik olla)
USSIKUNINGAS
Väga ammustel aegadel oli Lehtse raba täiesti puutumata metsik soo, kus elutses väga palju usse. Inimesed kartsid rabas käia, sest roomajaid oli igasuguseid: halle, musti, sikksakkiga seljal, isegi pruune ning vaskkarva. Selle usside rohkuse pärast hakati Lehtse raba kutsuma Ussisooks.
Suvel, kui naised käisid rabas marjul, et oma perele korjata lisatoitu marjade näol, nägid nad alati usse, kes lamasid tihti mätastel kerra tõmbunult. Kui keegi lähenes, tõmbas roomaja pea alla ja kadus sisistades mätaste või pohlavarte vahele. Alati oli naistel hirm neile peale astuda. Et seda ei juhtuks, olid naistel kepid käes. Keppidega kombati oma jalge ees ning ussid, kes on väga vibratsioonitundlikud, taandusid.
Kord südasuvel olid naised oma korvidega jälle rabas, et marju korjata. Päev oli väga palav. Päike paistis otse pealaele, õhk oli täis sookailude vänget aroomi. Seekord nägid naised tõeliselt palju usse, kes kadusid kohe, kui marjulised oma keppidega pohlavarsi liigutasid. Tahe söögipoolist korjata oli suur, marjad olid punased ja mahlased. Tasakesi jutustades ja marju korjates lähenesid naised ühele suurele mättale ja jäid tardunult seisma, kui nägid suurt tumedat ussi, kes sisises ähvardavalt. Sel oli seljal must sikksakk, uhkelt püsti oleval peal aga säras kullavärvi kroon. Kui naised oma ehmatusest ja hirmust peaaegu üle said, tormasid nad tulistjalu kodu poole. Polnud neil enam aega vaadata, kas jalge ees on usse või mitte. Jõuti koju ilma, et oleks salvata saadud.
Juhtus nii mõnigi kord, et marjalised kuldse krooniga ussi olevat näinud. Arvati, et tegu on ussikuningaga. Alati, kui teda nähti, järgnes sellele päevale äikesevihm. Inimesed rääkisid, et ussikuningas tuleb välja alati enne äikest, ta ennustab seda.
Eesti rahvakalender ütleb selle päeva kohta järgmist:
Käädripäev (käändrepäev, kärdlapäev, käärdlipäev), ka ussiliikumise päev
Tähistati Lätiga kokkupuutealal Lõuna-Eestis, kus ta asendab sealkandis tundmatut madisepäeva. Kirikukalendris on see püha Gertrudi surmapäev. Väga oluline oli käädripäeval usside ja putukate tõrjumine, milleks tuli lõnga kerida (ussid on keras).
Karu keerab end käpuli, putukatel ja ussidel tuleb elu sisse, siga hakkab end ise toitma.
Üks jutt ka ussikuningast (mis meenutab seda, et kevaditi tuleb ussidega ikka ettevaatlik olla)
USSIKUNINGAS
Väga ammustel aegadel oli Lehtse raba täiesti puutumata metsik soo, kus elutses väga palju usse. Inimesed kartsid rabas käia, sest roomajaid oli igasuguseid: halle, musti, sikksakkiga seljal, isegi pruune ning vaskkarva. Selle usside rohkuse pärast hakati Lehtse raba kutsuma Ussisooks.
Suvel, kui naised käisid rabas marjul, et oma perele korjata lisatoitu marjade näol, nägid nad alati usse, kes lamasid tihti mätastel kerra tõmbunult. Kui keegi lähenes, tõmbas roomaja pea alla ja kadus sisistades mätaste või pohlavarte vahele. Alati oli naistel hirm neile peale astuda. Et seda ei juhtuks, olid naistel kepid käes. Keppidega kombati oma jalge ees ning ussid, kes on väga vibratsioonitundlikud, taandusid.
Kord südasuvel olid naised oma korvidega jälle rabas, et marju korjata. Päev oli väga palav. Päike paistis otse pealaele, õhk oli täis sookailude vänget aroomi. Seekord nägid naised tõeliselt palju usse, kes kadusid kohe, kui marjulised oma keppidega pohlavarsi liigutasid. Tahe söögipoolist korjata oli suur, marjad olid punased ja mahlased. Tasakesi jutustades ja marju korjates lähenesid naised ühele suurele mättale ja jäid tardunult seisma, kui nägid suurt tumedat ussi, kes sisises ähvardavalt. Sel oli seljal must sikksakk, uhkelt püsti oleval peal aga säras kullavärvi kroon. Kui naised oma ehmatusest ja hirmust peaaegu üle said, tormasid nad tulistjalu kodu poole. Polnud neil enam aega vaadata, kas jalge ees on usse või mitte. Jõuti koju ilma, et oleks salvata saadud.
Juhtus nii mõnigi kord, et marjalised kuldse krooniga ussi olevat näinud. Arvati, et tegu on ussikuningaga. Alati, kui teda nähti, järgnes sellele päevale äikesevihm. Inimesed rääkisid, et ussikuningas tuleb välja alati enne äikest, ta ennustab seda.
27.2.09
Tuhkapäev
28. veebruari tunni teemaks on tuhkapäev. Õige päev oli 25. veebruar. Meie joonistame kahte moodi tuhkapoissi- või tüdrukut: esiteks söega ja teiseks kliistriga, millele veel nö tuhka (kama) pähe raputame. Tagantjärele ka natuke selle päeva kommetest:
Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.
Saaremaal viidi teistele uste taha kärbseid või jahvatati putukaid, mis olid rohkem madisepäeva kombed.
Toidud
Kõiki selle päeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane.
Valmistati tuhakakk, tuhapull, tuhavatsk ehk -leib - tegelikult üsna harilik leib; tehti karaskit ja saiakesi. Tavalisim oli odrakaraski ja odrakuklite küpsetamine. Mulgimaal ja mujalgi on küpsetatud lihaga kakke ja karaskit. Mõnel pool hoiti üks küpsetatud kakkudest karjalaskmispäevaks ja jagati siis loomadele.
Tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid olid tuhkapäeva tüüpilisemaid roogasid.
Keedeti tuhapuder ehk jahu-, harvem tangupuder.
Tuhkapoiss, tuhkapuss, tuhatüdruk
Poisiks või tüdrukuks riietatud nukk. Söega joonistatud silmade ja suuga pea oli riidest või kaalikast, kuhu olid silmad ja suu sisse lõigatud. Tuhapoiss viidi salaja teise pere ukse taha, akna alla või visati üle läve tuppa. Tuhapoiss tuli võimalikult kiiresti edasi järgmisse perre viia. Tähtis oli see enne päikeseloojangut oma perest eemale toimetada. Hädaga on kuju viidud metsa ja seotud puu otsa (vrd metsiku ja kada ajamise kombega) või hävitatud. Kelle peresse tuhapoiss kogemata jäi, see sattus pilkealuseks; uskumuse järgi jäigi pere sel aastal mustaks ja laisaks.
19. sajandi lõpul ja 20. alguses kujunes tuhapoisist noorte nali. Nii võidi tuhatüdruk või -poiss, kaasas kosjakiri, viia pruudiks või peiuks mõnda teise peresse. Ka on tuhapoissi kantud nädalapäevad perest perre ja siis minema visatud.
Laisknaine
Lääne-Eestis ja saartel tuntud personifikatsioon. Usuti, et laisknaine liigub tuhkapäeva õhtul ringi ja vaatab akendest sisse. Kellel põleb toas tuli ja kes teeb tööd, sellele ta viskab töökoti selga - aasta jooksul tuleb töid aina juurde ja nendega on võimatu hakkama saada.
Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.
Saaremaal viidi teistele uste taha kärbseid või jahvatati putukaid, mis olid rohkem madisepäeva kombed.
Toidud
Kõiki selle päeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane.
Valmistati tuhakakk, tuhapull, tuhavatsk ehk -leib - tegelikult üsna harilik leib; tehti karaskit ja saiakesi. Tavalisim oli odrakaraski ja odrakuklite küpsetamine. Mulgimaal ja mujalgi on küpsetatud lihaga kakke ja karaskit. Mõnel pool hoiti üks küpsetatud kakkudest karjalaskmispäevaks ja jagati siis loomadele.
Tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid olid tuhkapäeva tüüpilisemaid roogasid.
Keedeti tuhapuder ehk jahu-, harvem tangupuder.
Tuhkapoiss, tuhkapuss, tuhatüdruk
Poisiks või tüdrukuks riietatud nukk. Söega joonistatud silmade ja suuga pea oli riidest või kaalikast, kuhu olid silmad ja suu sisse lõigatud. Tuhapoiss viidi salaja teise pere ukse taha, akna alla või visati üle läve tuppa. Tuhapoiss tuli võimalikult kiiresti edasi järgmisse perre viia. Tähtis oli see enne päikeseloojangut oma perest eemale toimetada. Hädaga on kuju viidud metsa ja seotud puu otsa (vrd metsiku ja kada ajamise kombega) või hävitatud. Kelle peresse tuhapoiss kogemata jäi, see sattus pilkealuseks; uskumuse järgi jäigi pere sel aastal mustaks ja laisaks.
19. sajandi lõpul ja 20. alguses kujunes tuhapoisist noorte nali. Nii võidi tuhatüdruk või -poiss, kaasas kosjakiri, viia pruudiks või peiuks mõnda teise peresse. Ka on tuhapoissi kantud nädalapäevad perest perre ja siis minema visatud.
Laisknaine
Lääne-Eestis ja saartel tuntud personifikatsioon. Usuti, et laisknaine liigub tuhkapäeva õhtul ringi ja vaatab akendest sisse. Kellel põleb toas tuli ja kes teeb tööd, sellele ta viskab töökoti selga - aasta jooksul tuleb töid aina juurde ja nendega on võimatu hakkama saada.
20.2.09
Vastlapäev!
21. veebruari tunni teemaks on vastlapäev. Laulame liulaule ja lapsed saavad "keeta" hernesuppi - igaüks sellise nagu talle meeldib. Supi põhja teeme värvidega, lisame juurde riideribadest porgandi- ja singitükke, plastiliinist veeretame herneid ja kes soovib, saab nende sisse vajutada veel päris herneid. Vastlapäeval oli lastel ka oma spetsiaalne mänguasi - kondist tehtud vurr. Teeme selle ka.
Ja siin vanematele veel vastlapäeva kommetest, nagu on kirjas eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis:
Toidud
Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube.
Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe.
19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku.
Ennustamine
Söödud kontidele pandi nimed juurde ja kutsuti siis koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele.
Kada ajamine
Kada ajamine ehk õlenuku viimine perest perre. Enamasti õlgi täistopitud mehekuju kanti salaja naabri ukse taha või viidi kodust eemale, sel kombel eemaldati kahjulikud jõud. Kada ajamist on peetud metsikukultuse jätkuks.
Vastlasandid on olnud katoliiklikus Euroopas tuntud, Eestis on üksikteateid vaid Põhja-Tartumaalt ja Põhja-Viljandimaalt.
Vastla kotti ajamine
Mitmel tähtpäeval on naljatatud teadmatuga, eriti on seda tehtud laste lõbustamiseks, lastes neil salapärast elukat (vastel, luutsi) kotti püüda. Pööningul või lakas imiteeritakse otsimist ja tagaajamist, madin ja püüdmine aina ägeneb. Lõpuks hüütakse, et vastel on käes, ja kästakse allavisatav elukas kotti püüda. Samal ajal visatakse kottihoidvale lapsele ootamatult pangest vett kaela.
13.2.09
14. veebruar - sõbrapäev
Kuna selle nädala tund langeb täpselt kokku sõbrapäevaga, siis võtame sõpruse tunni teemaks. Laulud on sõprusest ja mängud on ka sõbralikud. Käelise tegevuse osas meisterdame omale sõbra. Kuna veebruar kannab eesti rahvakalendris ka nimetust pärlikuu, siis teeme sõbra ümmargustest ringidest. Kõik saavad endale värvilisest kartongist komplekti ringe ja 2 kõrisevat silma. Igas komplektis on eri suuruses ringe ühepalju. Lapsel ja vanemal tuleb võimalikult palju ringe sõbra tegemisel ära kasutada. Selleks tuleb kõigepealt natuke vaadata, millisest ringist saab sõbrale keha, pea, käed-jalad, sabad ja sarved jms. Osa ringe jääb võib-olla kaunistuseks. Selline tegevus arendab arusaamist, et tervik koosneb osadest; üldistusvõimet, et ringid võivad sümboliseerida kõike sabast sarvedeni; fantaasiat, sest iga sõber tuleb kindla peale erinev. Pärast oleks tore panna sõbrale nimi ja võrrelda seda naabri omaga, et kuhu naaber pani selle ringi, mille sina oma sõbrale nabaks panid. Kohtumiseni!
10.2.09
Tere veel kord!
See siin on Sigrimigri loovusringi blogi. Ringi asutajad on Ida-Niidu lasteaia laulu- ja kunstiõpetaja Piret Tomson ning Tartu Kunstikooli ja KG reklaamiõpetaja Merit Karise.
Ringi tegevus toimub Kuressaare kunstikoolis (Rohu tn 4A, lasteaia kõrval)igal laupäeval kl 11.00 kuni 12.30. Ootame sinna kümmet 2 – 4 aastast last koos vanemaga laulma, meisterdama ja liikuma. Tunni hind on 50 krooni ning maksmine toimub iga kord kohapeal. Ring algas 7.veebruaril ning kestab emadepäevani. Tunni teema valikul oleme lähtunud eesti rahvakalendrist, eesti traditsioonidest ja tavadest. Tund algab lauludega, teine on käelise tegevuse osa ning kolmas ringmängude ja tantsude osa. Käelise tegevuse aluseks võtame sageli taaskasutuskõlblikud materjalid. Kõige tähtsam tunni osa on lapse ja vanema koostöö ja mängulust.
Plaanisime ringi orienteeruvaks suuruseks 10 last, ning et selline arv igal tunnil kohal oleks, avame haigushooaega arvestades uute liikmete registreerimise veel kord ja Oma Saare kuulutuse abil. Palume end registreerida aadressil merit.karise@gmail.com või telefonil 53730306.
Mis meid ajendas seda ringi looma ja mida me loovuse all mõtleme?
Kultuuri- ja keeleuurijad räägivad, et inimese ja maailma vahel on loov suhe. See saab alguse asjadele nime andmisest: neljajalgsele haukuvale loomale on inimene andnud nimeks koer, kevadisele kollasele lillele võilill ning lapse esimest joonistust nimetatakse sigrimigriks. Ajapikku õpib väike inimene selgeks, et asjad koosnevad osadest: koeral on pea, kael, keha, jalad ja saba. Veel enam, ta saab teada, et neid samu osi võib kohata ka hoopis mujal kui koera küljes: et üks tee on peatee, et mõni on võrukael, et päike on taevakeha, et metsas kasvab sõnajalg ja et sõnal saab ka sabast kinni võtta. Loovus ongi lihtsalt väljendudes oskus näha üht teises, näha asjade vahel seoseid ning panna neist ise kokku midagi uut. See ei ole ainult kunstnike oskus, nii toimib suur osa meie igapäevasest elust. Loovus on kõigile vajalik, et maailma mõista, et selle ilu, mitmekesisust ja vaimukust märgata ning ise luua.
Tere tulemast ja peatse kohtumiseni!
Ringi tegevus toimub Kuressaare kunstikoolis (Rohu tn 4A, lasteaia kõrval)igal laupäeval kl 11.00 kuni 12.30. Ootame sinna kümmet 2 – 4 aastast last koos vanemaga laulma, meisterdama ja liikuma. Tunni hind on 50 krooni ning maksmine toimub iga kord kohapeal. Ring algas 7.veebruaril ning kestab emadepäevani. Tunni teema valikul oleme lähtunud eesti rahvakalendrist, eesti traditsioonidest ja tavadest. Tund algab lauludega, teine on käelise tegevuse osa ning kolmas ringmängude ja tantsude osa. Käelise tegevuse aluseks võtame sageli taaskasutuskõlblikud materjalid. Kõige tähtsam tunni osa on lapse ja vanema koostöö ja mängulust.
Plaanisime ringi orienteeruvaks suuruseks 10 last, ning et selline arv igal tunnil kohal oleks, avame haigushooaega arvestades uute liikmete registreerimise veel kord ja Oma Saare kuulutuse abil. Palume end registreerida aadressil merit.karise@gmail.com või telefonil 53730306.
Mis meid ajendas seda ringi looma ja mida me loovuse all mõtleme?
Kultuuri- ja keeleuurijad räägivad, et inimese ja maailma vahel on loov suhe. See saab alguse asjadele nime andmisest: neljajalgsele haukuvale loomale on inimene andnud nimeks koer, kevadisele kollasele lillele võilill ning lapse esimest joonistust nimetatakse sigrimigriks. Ajapikku õpib väike inimene selgeks, et asjad koosnevad osadest: koeral on pea, kael, keha, jalad ja saba. Veel enam, ta saab teada, et neid samu osi võib kohata ka hoopis mujal kui koera küljes: et üks tee on peatee, et mõni on võrukael, et päike on taevakeha, et metsas kasvab sõnajalg ja et sõnal saab ka sabast kinni võtta. Loovus ongi lihtsalt väljendudes oskus näha üht teises, näha asjade vahel seoseid ning panna neist ise kokku midagi uut. See ei ole ainult kunstnike oskus, nii toimib suur osa meie igapäevasest elust. Loovus on kõigile vajalik, et maailma mõista, et selle ilu, mitmekesisust ja vaimukust märgata ning ise luua.
Tere tulemast ja peatse kohtumiseni!
7.2.09
Esimene tund - lumetund
Täna toimus meie esimene tund. Tegime kõike, mis lumega seotud. Laulsime lumelaule, lehvitasime lumerätti, mängisime lumepalli, panime kokku lumememme. Värvisime ja kleepisime lumepildi. Pildi tegemise kaudu uurisime, mis on lume eri omadused: märg nagu vesi (ehk valge värv), pehme kui pilv (ehk vatiin) ning et lumehelbel on struktuur. All mõni pilt.
5.2.09
Kohtume laupäeval!
Sellel laupäeval siis näeme kogu gruppi. Vahva! Esimene teema on ``Lumi``. Kuulame , laulame ,mängime, maalime ja räägime lumest. Palume kaasa võtta hea tuju ja määrimist mittekartvad riided. Vahetusjalats oleks ka hea.
Olge siis laupäevani kõik kenasti terved ja rõõmsad.
piret
19.1.09
Tere, tere!
Ilusat Jaanuari kõigile! Ja tõesti saabki teoks minu ammune mõte loovusringist. Ootan kõiki julgeid osa võtma ja ennast avastama. Ja mis põhiline- ikka unistama ka.
Piret
Piret
15.1.09
Tere!
See siin on Saaremaa Sigrimigri loovusringi blogi. Ringi asutajad on Ida-Niidu lasteaia laulu- ja kunstiõpetaja Piret Tomson ning Tartu Kunstikooli ja KG reklaamiõpetaja Merit Karise.
Mis meid ajendas seda ringi looma ja mida me loovuse all mõtleme?
Kultuuri- ja keeleuurijad räägivad, et inimese ja maailma vahel on loov suhe. See saab alguse asjadele nime andmisest: neljajalgsele haukuvale loomale on inimene andnud nimeks koer, kevadisele kollasele lillele võilill ning lapse esimest joonistust nimetatakse sigrimigriks. Ajapikku õpib väike inimene selgeks, et asjad koosnevad osadest: koeral on pea, kael, keha, jalad ja saba. Veel enam, ta saab teada, et neid samu osi võib kohata ka hoopis mujal kui koera küljes: et üks tee on peatee, et mõni on võrukael, et päike on taevakeha, et metsas kasvab sõnajalg ja et sõnal saab ka sabast kinni võtta. Loovus ongi lihtsalt väljendudes oskus näha üht teises, näha asjade vahel seoseid ning panna neist ise kokku midagi uut. See ei ole ainult kunstnike oskus, nii toimib suur osa meie igapäevasest elust. Loovus on kõigile vajalik, et maailma mõista, et selle ilu, mitmekesisust ja vaimukust märgata ning ise luua.
Ringi tegevus hakkab toimuma Kuressaare kunstikoolis (Rohu tn 4A, lasteaia kõrval)igal laupäeval kl 11.00 kuni 12.30. Ootame sinna kümmet 2 – 4 aastast last koos vanemaga laulma, meisterdama ja liikuma. Tunni hind on 50 krooni ning maksmine toimub iga kord kohapeal. Ring algab 7.veebruaril ning kestab emadepäevani. Tunni teema valikul oleme lähtunud eesti rahvakalendrist, eesti traditsioonidest ja tavadest. Tund algab lauludega, teine on käelise tegevuse osa ning kolmas ringmängude ja tantsude osa. Käelise tegevuse aluseks võtame sageli taaskasutuskõlblikud materjalid. Kõige tähtsam tunni osa on lapse ja vanema koostöö ja mängulust. Kuna ringi suuruseks on avahooajal 10 last, palume end hiljemalt 2.veebruariks registreerida aadressil merit.karise@gmail.com või telefonil 53730306.
Tere tulemast ja peatse kohtumiseni!
Mis meid ajendas seda ringi looma ja mida me loovuse all mõtleme?
Kultuuri- ja keeleuurijad räägivad, et inimese ja maailma vahel on loov suhe. See saab alguse asjadele nime andmisest: neljajalgsele haukuvale loomale on inimene andnud nimeks koer, kevadisele kollasele lillele võilill ning lapse esimest joonistust nimetatakse sigrimigriks. Ajapikku õpib väike inimene selgeks, et asjad koosnevad osadest: koeral on pea, kael, keha, jalad ja saba. Veel enam, ta saab teada, et neid samu osi võib kohata ka hoopis mujal kui koera küljes: et üks tee on peatee, et mõni on võrukael, et päike on taevakeha, et metsas kasvab sõnajalg ja et sõnal saab ka sabast kinni võtta. Loovus ongi lihtsalt väljendudes oskus näha üht teises, näha asjade vahel seoseid ning panna neist ise kokku midagi uut. See ei ole ainult kunstnike oskus, nii toimib suur osa meie igapäevasest elust. Loovus on kõigile vajalik, et maailma mõista, et selle ilu, mitmekesisust ja vaimukust märgata ning ise luua.
Ringi tegevus hakkab toimuma Kuressaare kunstikoolis (Rohu tn 4A, lasteaia kõrval)igal laupäeval kl 11.00 kuni 12.30. Ootame sinna kümmet 2 – 4 aastast last koos vanemaga laulma, meisterdama ja liikuma. Tunni hind on 50 krooni ning maksmine toimub iga kord kohapeal. Ring algab 7.veebruaril ning kestab emadepäevani. Tunni teema valikul oleme lähtunud eesti rahvakalendrist, eesti traditsioonidest ja tavadest. Tund algab lauludega, teine on käelise tegevuse osa ning kolmas ringmängude ja tantsude osa. Käelise tegevuse aluseks võtame sageli taaskasutuskõlblikud materjalid. Kõige tähtsam tunni osa on lapse ja vanema koostöö ja mängulust. Kuna ringi suuruseks on avahooajal 10 last, palume end hiljemalt 2.veebruariks registreerida aadressil merit.karise@gmail.com või telefonil 53730306.
Tere tulemast ja peatse kohtumiseni!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
