Vastlapäev!

21. veebruari tunni teemaks on vastlapäev. Laulame liulaule ja lapsed saavad "keeta" hernesuppi - igaüks sellise nagu talle meeldib. Supi põhja teeme värvidega, lisame juurde riideribadest porgandi- ja singitükke, plastiliinist veeretame herneid ja kes soovib, saab nende sisse vajutada veel päris herneid. Vastlapäeval oli lastel ka oma spetsiaalne mänguasi - kondist tehtud vurr. Teeme selle ka.

Ja siin vanematele veel vastlapäeva kommetest, nagu on kirjas eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis:

Toidud
Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube.

Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe.

19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku.

Ennustamine
Söödud kontidele pandi nimed juurde ja kutsuti siis koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele.

Kada ajamine
Kada ajamine ehk õlenuku viimine perest perre. Enamasti õlgi täistopitud mehekuju kanti salaja naabri ukse taha või viidi kodust eemale, sel kombel eemaldati kahjulikud jõud. Kada ajamist on peetud metsikukultuse jätkuks.

Vastlasandid on olnud katoliiklikus Euroopas tuntud, Eestis on üksikteateid vaid Põhja-Tartumaalt ja Põhja-Viljandimaalt.

Vastla kotti ajamine
Mitmel tähtpäeval on naljatatud teadmatuga, eriti on seda tehtud laste lõbustamiseks, lastes neil salapärast elukat (vastel, luutsi) kotti püüda. Pööningul või lakas imiteeritakse otsimist ja tagaajamist, madin ja püüdmine aina ägeneb. Lõpuks hüütakse, et vastel on käes, ja kästakse allavisatav elukas kotti püüda. Samal ajal visatakse kottihoidvale lapsele ootamatult pangest vett kaela.